Kus on mu iha?!

Paljud meist on üles kasvanud arusaamaga, et seksuaalne iha peaks tulema iseenesest. Justkui peaks piisama ühest pilgust, kergest puudutusest või isegi pelgast ideest, et meie sees tärkaks kohene soov – nagu filmides, kus tegelased kirglikult teineteise embusse langevad, justkui mingil seletamatul käivitusel. Kui see nii ei juhtu, hakkame kahtlema: Kas minuga on midagi valesti? Kas meiega on suhtes midagi valesti?

Tegelikkus on aga palju nüansirikkam – seda lauset näeb ilmselt igas mu blogipostituses. Seksuaalne iha ei ole kõigil inimestel ühesugune ning selle teke ei allu lihtsatele reeglitele ega romantilistele stampidele. Iha võib olla spontaanne või reaktiivne, kiire või aeglane, käivituda meelelistest stiimulitest või alles pärast emotsionaalset lähedust. Ja kõik need vormid on normaalsed.

Säde, hapnik, küte – IHA!
Üks lihtne viis mõista iha keerukust on kujutleda seda nagu lõket. Mõnikord vajab see süttimiseks lihtsalt sädet – näiteks mõnusat puudutust või romantilist hetke. Kuid isegi siis ei pruugi ainult säde piisav olla. Lõke vajab ka hapnikku ja kütet. Samamoodi vajab seksuaalne iha turvatunnet, lõõgastust, ühendust, aega ja tähelepanu. Mõnel päeval on sul kõik vahendid käepärast ja tuli süttib kergesti. Teinekord võib aga isegi parima tahtmise juures olla tunne, et puudub vajaminev säde või kuiv küttepuu.

Samas võib iha mõnikord ka täiesti ootamatult ja äkitselt tekkida – nagu pikselöök selgest taevast. Võib juhtuda, et märkad partneris midagi, mida sa pole varem tähele pannud. Või tuleb meelde mõni erootiline mälestus, mõni tunne või olukord, mis äratab iha hetkega. Ka see on normaalne.

Mõnel inimesel võib iha tekkida näiteks tööle olles, kui kehas käib läbi mingi impulss, mis viib mõtted hetkeks seksile. Mõni ärkab hommikul erektsiooniga ega tea täpselt, miks – ent tunneb, et keha on valmis. Mõnel võib mõte erootilisest fantaasiast käia läbi sekundi murdosa jooksul – nii kiiresti, et seda ei panda isegi tähele, kuid keha reageerib. See kõik võib tunduda spontaanne, kuid tegelikult on igal ihal alati mingi reaktsiooniline komponent.

Midagi ikka sütitab – isegi kui me ei märka
Kuigi sageli räägitakse kahest erinevast iha tüübist – spontaanne ja reaktiivne – on oluline mõista, et teatud mõttes on iga iha alati millegi reaktsioon. Lihtsalt alati me ei teadvusta, millele me reageerime. See võib olla mõni väga kiire sisemine kujutluspilt, lõhn, kehaline tunne või mälestus. Keha võib reageerida impulssidele, mis on alateadvuses või harjumuspärased. Nii võibki tunduda, et iha tuleb “lihtsalt”.

Selle kõrval esineb ka olulisel kohal reaktiivne iha, kus inimene vajab konkreetset konteksti või stiimulit, et iha üldse tekkida saaks. Reaktiivne iha tähendabki, et iha ilmneb pärast kokkupuudet millegagi – olgu selleks puudutus, intiimsus, turvatunne, romantiline vestlus, hellus või lihtsalt rahulik hetk ilma segajateta. Reaktiivne ei tähenda “halvem” ega “ebapiisav” – see on lihtsalt teistsugune iha käivitumise viis. Äkki oled ka ise kogenud, kuidas kallimat kaisutades ja silitades on ühel hetkel ka iha külla tulnud…

Iha reaktiivsus võib olla kiire või aeglane. Mõnel inimesel kulub hetki, mõnel tunde, mõnel terve päev. Oluline on mõista, et ükski kiirus ega vorm ei tähenda, et midagi oleks katki. See lihtsalt on – ja seda tuleb austada.

“Lihtsalt tulebki” on iha kohta harva tõsi
Kui inimesed usuvad, et iha peaks alati olema spontaanne, võib see kaasa tuua tugeva enesekriitika. Nad võivad mõelda:

Ma ei tunne enam iha – kas ma ei armasta oma partnerit enam?
Ta tahab rohkem kui mina – kas minuga on midagi katki?
Ma pean ennast sundima, et ta ei arvaks, et ma teda ei taha…

Selline mõttemuster võib hakata söövitama inimese enesehinnangut ja tekitada tarbetut ärevust. Veelgi enam – paarisuhetes võib see põhjustada valestimõistmisi, haavumisi ja konflikte.

Kui üks partner ootab, et teine oleks alati “valmis” ja tunneb pettumust, kui see ei juhtu, siis võib see mõjuda suhte kvaliteedile hävitavalt. Samal ajal võib partner, kelle iha on aeglasem või kontekstist sõltuvam, tunda süüd ja distantseeruda veelgi enam. Kui aga mõlemad mõistavad, et iha ei ole lihtne ja ühene nähtus, vaid dünaamiline ja tundlik, on võimalik läheneda üksteisele hoopis mõistvama ja hoolivama pilguga.

Kui soovid sädet, ole valmis tikku tõmbama
Iha ei pea alati tekkima iseenesest. Mõnikord tuleb seda toita teadlikult – luues tingimusi, kus iha võib tekkida. See ei tähenda pingutust ega sundi, vaid pigem empaatiat ja kohalolu.

Sageli tundub, et suhte alguses on spontaanne iha justkui iseenesestmõistetav – see tundub kerge, loomulik ja pidev. See kogemus jääb paljudele meelde kui “õige” või “ideaalne” iha vorm, millest hiljem mõõdetakse, kas suhe on “elus” või mitte. Kui aga iha muutub või vajab rohkem teadlikku panust, arvatakse sageli ekslikult, et suhtes on midagi katki.

Tegelikult pole ka suhte alguses iha alati puhtalt spontaanne. Enamasti on see siiski reaktiivne – lihtsalt uudsus, põnevus ja emotsionaalne ootuseärevus loovad soodsa keskkonna, kus iha saab kiiresti ja kergesti reageerida. Kui partneritest ollakse eemal, võib iha tekkida fantaasiatest, mälestustest või kujutlusest, mis ees ootab. Söed hõõguvad justkui kogu aeg ja kohtudes piisab vaid kergest tuulepuhangust, et tuli lõkkele lööks.

Pikemas suhtes võib aga see pidev “põlemisvalmidus” hajuda – mitte seetõttu, et midagi oleks kadunud või katki, vaid sest uudsus asendub turvalisusega ja igapäevasus vajab uut tüüpi tähelepanu. Söed ei pruugi enam ise hõõguda – neid tuleb aeg-ajalt teadlikult soojendada.

Iha ei ole nagu lüliti, mida saab lihtsalt sisse või välja lülitada. See on pigem vool või energia, mille suund ja tugevus sõltuvad sellest, millised kanalid ja tõkked meie individuaalses süsteemis parasjagu toimivad. Mõnel juhul vajab iha esilekerkimiseks vaikust, turvalisust, pilku, pehmet puudutust või lubavat mõtet. Teisel juhul võib see vajada hoopis põnevust, ootamatust või väikest teravust – midagi, mis raputab argirutiini ja sütitab midagi sisemist. Iha ei kao kuhugi – aga selle juurde tuleb teinekord tagasi tulla natuke teist teed pidi.

Paaridele – kuidas rääkida ihast?
Üks tõhusamaid viise iha erinevustega toimetulekuks suhtes on avatud ja hinnanguvaba suhtlus. See võib alguses tunduda hirmutav, eriti kui inimesed pole harjunud oma iha sõnastama või on õppinud seda pigem alla suruma. Kuid just rääkimine loob ühenduse, vähendab hirme ja aitab leida ühiseid võimalusi.

Proovige koos järgnevat harjutust. See harjutus ei pruugi kohe muuta iha olemust, kuid see toob suhte dünaamikasse teadlikkust, mõistmist ja koostööd. Ja see on tohutult väärtuslik!

„Iha maastikukaart“ – üks-ühele vestlus

Võtke 30–45 minutit, et omavahel istuda rahulikus ja privaatses keskkonnas. Kumbki vastab kordamööda allolevatele küsimustele. Kuulake partnerit katkestamata ja ilma parandamata. Iga jagamise järel öelge midagi toetavat, näiteks “Ma kuulen sind.” või “See on mulle oluline teada.”

Küsimused:
• Millal ma viimati tundsin end seksuaalselt ärksana? Mis aitas sellele kaasa?
• Millal oli viimane kord, kui ma ei tundnud mingit iha? Mis seda mõjutada võis?
• Millised olukorrad või stiimulid aitavad mul paremini ihaga kontakti saada?
• Mis paneb mind end seksuaalselt turvaliselt ja lõõgastunult tundma?
• Mida ma soovin, et sa teaksid minu iha kohta?
• Mis aitaks mul end ihaldusväärselt tunda?