Kes õpetab meid seksima? Ehk kuidas meedia kujundab meie seksuaalsust ja identiteeti

Sageli käsitletakse seksuaalsust kui midagi täiesti loomulikku ja iseenesestmõistetavat – instinkti, mis lihtsalt lülitub sisse ja teeb oma töö ära. Justkui oleks see vaid hormoonide keemia, närviimpulsside sähvatus ja evolutsiooniline paljunemisprogramm. See on mugav mõte. Kui seksuaalsus on pelgalt bioloogia, siis tundub, et kõik on lihtne: kui tekib probleem, saab seda reguleerida nagu vererõhku – tablett peale ja korras.

Aga see lihtsus on petlik. Meie kehad võivad reageerida bioloogiliselt, ent me ei ela laboritingimustes. Me elame lugude keskel. Meie soovid, fantaasiad, hirmud ja ootused ei sünni ainult hormoonidest, vaid ka sellest, milliseid pilte me oleme näinud, milliseid rolle õppinud ja milliseid norme vaikimisi omaks võtnud. Bioloogia annab meile võimalikkuse, kuid kultuur annab sellele tähenduse.

Ja üks mõjukamaid kultuurilisi keskkondi, mille sees me igapäevaselt viibime, on meedia.

Kust me õpime seksuaalsuse kohta?
Kui mõtleme sõprusele, peresuhetele või romantilistele suhetele, siis on meil enamasti olemas eeskujud meie enda elust. Me näeme, kuidas meie vanemad omavahel suhtlevad. Me jälgime ümbritsevate inimeste suhteid – kuidas nad tülitsevad ja lepivad, kuidas nad hoolivad. Me õpime suhete kohta väga palju vaatlemise kaudu, sageli isegi tahtmatult.

Seksuaalsusega on lugu teistsugune. Intiimsed hetked ei toimu avalikult. Me ei näe kõrvalt, kuidas kaks inimest räägivad oma soovidest, kuidas nad küsivad ja annavad nõusolekut, kuidas nad loovad turvalisust või arutavad piire. Me ei näe intiimsuse kohmakust, ebakindlust ega seda õrna haavatavust. See osa inimsuhtest jääb enamasti varju.

Lisaks ei ole seksuaalsusest rääkimine veel mugav, vähemalt mitte Eestis. Kuigi ajad on muutumas, on see paljude jaoks endiselt teema, millest räägitakse poolnaljaga, vihjamisi või pigem üldse mitte. Avatud vestlused soovidest, nõusolekust ja identiteedist ei ole igapäevased. Sageli piirdub seksuaalharidus bioloogiliste faktidega, jättes kõrvale emotsionaalse ja sotsiaalse mõõtme.

Kui otsesed eeskujud puuduvad ja avatud arutelud on haruldased, tekib paratamatult küsimus: kust me siis õpime seksuaalsuse kohta?

Päris sageli on meie õpetajaks meedia.

Filmid, seriaalid, raamatud, muusikavideod, sotsiaalmeedia – ja jah, ka pornograafia – pakuvad meile esimesed visuaalsed ja narratiivsed mallid sellest, milline seks „välja näeb“, kuidas inimesed käituvad, kes algatab, kes juhib, kes allub ja mis on normaalne. Need lood ei ole pelgalt meelelahutus. Need kujundavad ootusi. Ja ootustest saavad standardid.

Õppetunnid ekraanilt
Meedia mõju seksuaalsusele ei ole abstraktne teooria, vaid nähtus, mida on võimalik ka otseselt jälgida. Uuringud on näidanud, et see, kuidas seksuaalkäitumist ekraanil kujutatakse, mõjutab päriselulisi hoiakuid ja otsuseid. Pikka aega toimus filmides ja teleseriaalides seks justkui vaakumis – kirglikult ja spontaanselt, kuid ilma igasuguse viiteta turvalisusele. Kondoomi peale panemist ei näidatud, kaitse üle ei arutletud. See lihtsalt puudus narratiivist. Kui aga hiljem hakati kondoomi kasutamist teadlikumalt kujutama, tõusis ka kondoomi kasutamine reaalses elus.

See on kõnekas. See, mida me ei näe, kipub jääma mõtlemata. Ja see, mida me näeme korduvalt ja loomulikuna esitatuna, hakkab tunduma normina. Meedia ei sunni meid otseselt midagi tegema, kuid ta kujundab seda, mis tundub tavapärane, ootuspärane ja „nii see käibki“.

See, mis jäi lapsepõlves märkamata
Minu enda teekond selle teema mõtestamisel sai uue hoo siis, kui vaatasin hiljuti uuesti filmi „Viimne reliikvia“. Lapsena oli see minu jaoks eelkõige seiklus. Seal olid mäss ja vabaduseigatsus, laulud, hoog ja kirg. Mäletan, kuidas me õega varahommikuti filmi võitlusstseene järgi etendasime – mina laual Ivona, õde põrandal Gabrieli rollis. See oli üks meie lemmikfilme, mis mingis mõttes saatis kogu lapsepõlve. Mälestustesse on jäänud ainult soe ja helge tunne.

Täiskasvanuna sama filmi vaadates kogesin aga midagi hoopis teistsugust. Ma hakkasin märkama, kui palju oli taustal naistevastast vägivalda, allutamist ja agressiivsust. Pidev foon, mis oli nii loomulikuks tehtud, et seda ei pidanud isegi eraldi rõhutama. Naiste keha ja haavatavus olid osa visuaalsest maailmast ilma, et keegi oleks peatunud ja küsinud, mida see tähendab. Ja see häiris mind.

Veel enam häiris mind teadmine, et lapsena ei pannud ma seda kõike tähele. See ei tekitanud minus küsimusi. See ei tundunud vale. See oli lihtsalt osa loost, osa maailmast, mille sees tegelased elasid. See kogemus pani mind küsima: kui palju selliseid mustreid olen ma märkamata endasse talletanud? Kui palju on minus arusaamu, mis ei sündinud teadlikust valikust, vaid korduvatest kujutistest?

Kui vägivald on pidevalt kohal, siis võib see tasapisi nihutada piire. Kui naise vastu suunatud agressioon on narratiivis tavapärane, võib see muuta ka meie enda tundlikkust selle suhtes. Me ei pruugi hakata seda õigustama, kuid me võime hakata seda vähem märkama.

Üks film ei määra kellegi saatust. Aga kultuurilised mustrid ei teki kunagi ainult ühest loost. Need tekivad kordusest, kuhjumisest, visuaalsest taustast, mis saadab meid aastate jooksul. Ja kui teatud kujutised korduvad piisavalt kaua, muutuvad nad nähtamatuks normiks – mille olemasolu märkame alles siis, kui õpime vaatama uue pilguga.

Soolised rollid ja identiteet meediaraamide vahel
Meedia ei mõjuta ainult seda, kuidas me mõistame seksi. Ta mõjutab ka seda, kuidas me mõistame iseennast.

Pikka aega on meedias domineerinud kindel soorollide jaotus. Mehed on olnud seiklejad, kangelased, otsustajad. Neil on olnud missioonid, väljakutsed, maailmapäästmised. Naised on olnud kõrvaltegelased, armastushuvi, need, keda tuleb päästa. Sageli on neid kujutatud nõrgemate ja haavatavamatena, nende keha on olnud rünnaku ja allutamise objekt.

Kui selline pilt on domineeriv, siis loob see narratiivi selle kohta, milline „peaks“ olema naine ja milline „peaks“ olema mees.

Aga mis juhtub siis, kui sulle pakutud roll tundub võõras, ahistav või lausa vale ning sa ei taha sellega mingilgi moel samastuda?

Mis juhtub siis, kui naisena tunned, et sinus on seikleja ja algataja, kuid ekraan pakub sulle järjekindlalt rolli, kus sind päästetakse ja juhitakse? Või kui mehena ei samastu sa kuvandiga, mis eeldab, et pead olema pidevalt tugev, domineeriv ja vallutav – see, kes alati alustab, kontrollib ja surub läbi oma tahtmise? Kui selline agressiivne või üleolev roll tekitab sinus hoopis vastumeelsust?

Selline vastuolu võib tekitada sügava sisemise konflikti. Tekib tunne, et selleks, et olla päriselt mina ise, peaksin ma justkui vahetama rolli – liikuma kuhugi mujale, kus minu omadused oleksid lubatud. Justkui joonistuks alateadlik järeldus, et kui ma samastun jõu, julguse ja seiklusega, siis ei sobitu see naise rolliga ning loogiline oleks kuuluda mõnda teise kategooriasse. Nagu probleem ei oleks mitte kitsas narratiiv, vaid mina ise.

See ei tähenda, et meedia otseselt „loob“ meie identiteedi või otsustab, kes me oleme. Kuid ta loob tähendusruumi, mille kaudu me ennast mõistame. Me võrdleme end nähtud lugude ja rollidega, otsime sealt sarnasusi ja võimalikke peegeldusi. Kui need peeglid on aga kitsad ja üheülbalised – kui näidatakse vaid paari lubatud viisi olla naine või mees –, siis jääb ka meie ettekujutus iseendast kitsamaks. Mitte sellepärast, et meis poleks rohkem võimalusi, vaid sellepärast, et me ei näe neid kusagil esindatuna.

Lood, mis avardavad piire
Just seepärast olen ma tagantjärele tänulik, et minu lapsepõlve meediamaastik ei koosnenud ainult lugudest, kus naised olid kõrvalised või haavatavad. Seal oli ka midagi muud. Seal oli „Sõjaprintsess Xena“.

Kuigi ma ei mäleta täpselt süžeed ega seda, kuidas üks või teine osa lõppes. Ma ei oskaks täna analüüsida, kui nüansirikkalt või problemaatiliselt see sari tegelikult soorolle kujutas, mida ilmselt ka esines. Aga ma mäletan väga selgelt, millise tunde Xena minus tekitas. Ta oli minu jaoks jõu sümbol. Ta oli keegi, kes tegutses, kes ei oodanud luba, kes ei olnud kellegi teise loo taust.

See mälestus ei ole detailne, vaid pigem tunne, mis on aastatega minusse jäänud. See ei ole konkreetne stseen ega dialoog, vaid sisemine pilt võimalikkusest – teadmine, et naine võib olla loo keskmes, liikuda ise, valida ise, eksisteerida ilma, et ta peaks end väiksemaks tegema.

On hetki, mil maailm tundub raske, väljakutsed kuhjuvad ja hirm hakkab võimust võtma. Ja just neil hetkedel meenub mulle Xena – mitte konkreetse stseenina, vaid uskumusena. See vali enesekindlus, see tunne, et minus on jõudu. Et ma saan hakkama. Et ma ei pea olema kõrvaltegelane omaenda loos.

See on meedia teine pool. Kui ta võib kujundada piiravaid rolle ja normaliseerida probleemseid mustreid, siis ta võib ka avardada meie enesetaju. Ta võib anda meile kujutluspildi, mille najal end tugevamana ja vabamana tunda.

Alles siis, kui näeme, saame valida
Täna ei tunne ma vajadust minevikku hukka mõista ega teoseid tühistada. Iga film ja sari on oma aja peegel. Küll aga näen ma väärtust selles, et me õpime peatuma ja küsima: mida see lugu minus äratab? Miks see tundub loomulik? Millised arusaamad suhetest, seksuaalsusest või soorollidest ma olen omaks võtnud nii, et ma pole neid kunagi päriselt läbi mõelnud?

Teadlikkus ei tähenda, et peaksime meediat vältima või kontrollima – see poleks võimalik. Aga me saame märgata, kuidas see meid mõjutab. Saame küsida endalt: miks ma mõtlen nii? Miks ma tunnen nii? Kas see uskumus on päriselt minu oma ja kas ma tahan seda edasi kanda? Me ei saanud valida lugusid, mille keskel üles kasvasime, kuid täna saame valida, milliseid neist edasi usume.

Päris valik tekib alles siis, kui nähtamatu muutub nähtavaks – kui me märkame oma vaikimisi eeldusi, õpitud mustreid ja automaatseid reaktsioone. Kui me julgeme küsida: kust see uskumus pärineb? Kas see on päriselt minu oma? Kas ma tahan seda edasi kanda? Ka meediamaailma keskel on meil oma hääl. Me ei saa kontrollida kõike, mida näeme, kuid saame otsustada, mida toetame, mida seame küsimuse alla ja milliseid lugusid ise edasi räägime.

Vabadus ei seisne selles, et meedia meid enam ei mõjutaks – see poleks realistlik. Vabadus sünnib hetkest, mil me mõju ära tunneme. Kui me märkame, millised lood on meid vorminud, ja otsustame, millised neist väärivad edasi kandmist. Siis ei ole me enam lihtsalt tarbijad, vaid teadlikud valijad. Ja just seal, mõju keskel, sünnib võimalus olla päriselt ise – mitte kellegi teise kirjutatud rollis, vaid omaenda loo autorina.