Nõusolek ei ole pelgalt formaalsus

Nõusolekust räägitakse sageli vaid seksuaalsuse kontekstis, aga tegelikult puudutab see palju enamat. Iga suhe – olgu see romantiline, sõprussuhe või tööalane koostöö – põhineb kokkulepetel ja usaldusel. Kui me ei tea, mis on meie endi piirid ja millised ootused on teisel, jääb palju ruumi arusaamatustele. Nõusolek ei ole „jah“ või „ei“, mis antakse korra ja igaveseks, vaid pidev vestlus, mis käib meie vajaduste ja piiride muutumisega kaasas.

Piirid kui enesehoiu viis
Sageli aetakse piirid segi tõkete või kaitsevalli ehitamisega. Tegelikult on piirid pigem nagu teeviidad – need annavad nii endale kui teistele märku, kuhu on turvaline astuda. Kui inimene ütleb „ei“, siis ei tähenda see, et ta teist inimest tagasi lükkaks, vaid et ta hoiab ruumi iseendale. Sama oluline on õppida ütlema ka „jah“ asjadele, mis meid päriselt rõõmustavad, mitte lihtsalt selleks, et teisele meeldida.

Nõusolek kui elav protsess
Üks levinud müüt on, et nõusolek tuleb küsida ainult enne seksi. Tegelikult algab see juba väiksematest asjadest – kas kallistust soovitakse, kas on okei puudutada, kas teine tahab üldse vestelda. Kui nõusolek on loomulik osa igapäeva suhtlemisest, siis ei tundu see intiimsemates olukordades sugugi kohmakas või liigne. Pigem annab see kindluse, et mõlemad pooled saavad kogemuse, mis on neile turvaline ja päriselt meeldiv.

Miks „ei“ ütlemine on kingitus
Paljud inimesed tunnevad raskust öelda „ei“, sest kardavad teist inimest haiget teha või kaotada tema heakskiitu. Tegelikult on „ei“ suurim aususe märk. See annab teisele võimaluse kohandada oma tegevust ja vältida piiri ületamist. Samuti vabastab see suhte pingest, mis tekib siis, kui keegi on nõusoleku andnud vastu tahtmist. Kui „ei“ saab öelda kartmata tagajärgi, muutub ka „jah“ palju väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks.

Suhted, mis hingavad
Kui rääkida piiridest ja nõusolekust, siis ei tähenda see kivisse raiutud reegleid. Pigem on see nagu hingamine – vahel sisse, vahel välja. Inimeste vajadused ja eelistused muutuvad. See, mis tundus eile sobiv, ei pruugi täna enam töötada. Ja see on täiesti normaalne. Suhe, kus piiridest ja kokkulepetest saab rääkida ilma hirmu ja häbita, on paindlik ja tugevam kui suhe, kus „üks kord kokkulepitud, alati samamoodi“.

Nõusolek igapäevaelus
Kui hakata tähele panema, siis leiame nõusoleku ja piiride teema ka väljaspool intiimsust. Kas kolleeg tohib keset tööpäeva su laua taha astuda ja lobisema hakata? Kas sõber tohib su asju laenata? Kas partner tohib lugeda su sõnumeid? Kõik need on olukorrad, kus me kas anname või võtame nõusolekut. Kui me neid piire ei teadvusta ega väljenda, tekivad arusaamatused, solvumised ja isegi usalduse kaotus.

Kuidas luua turvalist ruumi
Kõige ilusam intiimsus sünnib siis, kui keegi ei pea arvama, mida teine soovib või lubab. Nõusolek ei ole romantika tapja, vaid tegelikult selle võimendaja. Kui me teame, et teine inimene on päriselt kohal ja nõus, siis kaob ära hirm piiri ületamise ees. Alles siis saab sügav lähedus õitseda, sest turvatunne loob ruumi mängulisusele, spontaansusele ja usaldusele.

Kui me räägime nõusolekust ja piiridest, siis räägime tegelikult oskusest kuulata nii iseenda kui ka teise inimese vajadusi. See ei ole ainult seksuaalsuse või intiimsuse teema, vaid ka viis, kuidas me igapäevaelus üksteisega suhestume. Nõusolek ja piirid ei tähenda rangeid piirdeid, vaid pigem ruumi, kus mõlemad saavad turvaliselt ja vabalt olla.

On olemas ka praktilisi mudeleid, mis aitavad seda turvalist ruumi veel paremini mõista ja luua. Üks sellistest on Wheel of Consent – lihtne, kuid üllatavalt sügav tööriist, mis aitab eristada, kelle jaoks mingi tegevus tegelikult toimub ning mis võib anda uusi vaatenurki nii paarisuhtes, sõprussuhetes kui ka igapäeva suhtluses. Sellest kirjutan lähemalt järgmises blogipostituses, kus vaatame samm-sammult, kuidas seda oma ellu tuua ja miks see võib su suhteid täielikult muuta.