Wheel of Consent ehk nõusoleku ratas

Meile õpetatakse sageli, et nõusolek tähendab selget “jah” või “ei”. Justkui oleks tegemist lülitiga: kui tuli on roheline, võib minna, ja kui punane, tuleb peatuda. Elu ja suhted ei ole aga nii lihtsad. Keha võib öelda “jah”, samal ajal kui meel ütleb “ei”. Mõnikord ütleme “jah” lihtsalt selleks, et mitte pettumust valmistada. Ja vahel tunneme, et peaksime midagi tahtma, kuigi sisimas me ei taha.

Nõusolek ei ole hetkeline otsus ega ainult kokkulepe enne seksi. See on pidev protsess – kuulamine, tunnetamine, ausus ja aktsepteerimine. See on oskus olla kohal nii enda kui ka teise jaoks.

Mis on nõusoleku ratas?
Et seda keerukat dünaamikat lihtsamini mõista, töötas dr Betty Martin välja Wheel of Consent ehk nõusoleku ratta. See on raamistik, mis aitab uurida, kelle jaoks tegevus toimub ja kes seda algatab.

Ratta keskmes on kaks lihtsat, kuid väga olulist küsimust:

1. Kes saab? (Kelle kasuks tegevus toimub?)
2. Kes teeb? (Kes on tegevuse algataja?)

Kui need omavahel ristuvad, moodustub neli võimalikku olukorda:

• Andmine – Mina teen sinu jaoks
  Sina ütled, mida soovid, ja mina annan. Näiteks: “Palun silita mu selga.” Mina teen seda sinu rõõmuks. See eeldab, et ma küsin endalt: kas mul on jõudu ja soovi anda?
• Vastuvõtmine – Sina teed minu jaoks
  Mina küsin luba ja tegutsen enda naudingu nimel. Näiteks: “Kas ma võin sinu juukseid silitada?” Sina annad nõusoleku, aga tegevus toimub minu rõõmuks. See eeldab, et sina saad ausalt öelda, kas oled nõus olema minu naudingu osa.
• Võtmine – Mina teen enda jaoks
  Näiteks: “Kas sa võiksid mu pead masseerida?” Sina teed, sest mina vajan. Mina olen saaja, sina oled andja.
• Lubamine – Luban sinul teha sinu jaoks
  Näiteks: “Kas ma võin sind kallistada?” – ja mina annan loa. Sina naudid, sina võtad vastu. Mina olen see, kes annab loa ja ruumi, sina oled see, kes kogeb.

Kuidas see aitab meid paremini mõista?
Nõusolekuratas ei tähenda, et peaksime iga lähedusehetke ajal kategoriseerima, kummas sektoris me parasjagu oleme. Pigem annab see tööriista, millega hiljem tagasi vaadata ja mõelda:

– Kas minu “jah” oli päriselt minu oma?
– Kas ma tahtsin anda või lootsin midagi vastu saada?
– Kas ma tegin midagi sellepärast, et tõesti soovisin, või sellepärast, et tundsin survet?
– Kas ma sain vastu võtta nii, et tundsin end turvaliselt ja avatud?

Need küsimused aitavad eristada, millal nõusolek on siiras ja millal see tuleb hoopis harjumusest, meeldimise soovist või sisemisest pingest.

Nõusolek on pidevas muutumises
Meie keha ja meel ei ole kunagi staatilised. See, mis eile tundus imeline, võib täna olla hoopis tülikas. Vahel soovime anda, vahel vastu võtta, vahel võtta ruumi üksiolemiseks. Kõik need seisundid on kehtivad – seni, kuni me suudame nende üle ausalt suhelda.

Paljudele on suurim väljakutse oma “ei” leidmine ja selle välja ütlemine. Mõned tunnevad end süüdi, kui ütlevad ei partneri soovile. Teised on õppinud, et nõusolek tähendab kohustust. Tegelikult on just siiras “ei” see, mis loob turvatunde. See ütleb: “Sa võid mind usaldada, sest mu “jah” on päris ainult siis, kui see ka tõesti tähendab jah.”

Nõusolek ei ole passiivne – see on aktiivne kohalolu
Tõeline nõusolek tähendab, et me osaleme. See ei ole kellegi teise plaaniga lihtsalt kaasa minemine, vaid pidev kohalolu: oma keha kuulamine, vajaduste märkam ine ja nende sõnastamine. Sama oluline on lubada partneril sama teha.

Siia sobib hästi ka mõiste reaktiivne iha – see, et me ei pruugi enne teadagi, mida soovime, kuni oleme kogemuse sees. Mõnikord tekib iha puudutuse või läheduse käigus, mitte enne. Ja see on täiesti normaalne. Nõusolek ei pea tähendama valmisolekut kohe kõike teada – see võib olla ka valmisolek avastada ja proovida, säilitades õiguse igal hetkel suunda muuta.

Miks see kõik oluline on?
Kui nõusolekut mõista ainult kui lihtsat “jah” või “ei”, jääb märkamata suur hulk nüansse, mis tegelikult määravad, kas kogemus on turvaline ja nauditav. Liiga sageli arvame, et kui kord on jah öeldud, siis kehtib see igavesti. Või et kui teeme midagi armastuse nimel, peaksime seda automaatselt tahtma.

Tegelikkuses on nõusolek midagi palju elavamat. See on ruum, kus saab kasvada usaldus, läheduse sügavus ja tõeline nauding.

Proovi ise – väike harjutus paaridele

Võta partneriga rahulik hetk, istuge vastamisi ja leppige kokku, et katsetate vaid mõne minuti. See on mänguline uurimine, mitte kohustus ega seksini viiv tee.

1. Küsi ja luba.
   Üks teist võib öelda: “Kas ma võin su kätt silitada enda rõõmuks?” – ja teine kuulab oma tunnet. Kui vastus on “jah”, lase seda teha. Kui “ei” või “mitte praegu”, siis austage seda.
2. Vaheta rolli.
   Teine võib proovida: “Kas sa võiksid silitada mu kätt?” – ja nüüd on see tegevus sinu partneri heaks. Jälgi, kuidas erineb tunne, kas annad või võtad vastu.
3. Katsetage kõiki nelja.
   • Sina teed midagi partneri jaoks (Andmine).
   • Sina lased partneril teha midagi sinu jaoks (Vastuvõtmine).
   • Sina teed midagi enda rõõmuks (Võtmine).
   • Sina lased partneril teha midagi tema rõõmuks (Lubamine).
4. Arutage.
   Pärast jagage, mis tunde tekitas. Kas oli kergust? Kas tekkis ebamugavust või küsimusi? Kas mõnes rollis tundus lihtsam olla kui teises?