Kas tilk tõrva rikub meepoti? Ehk kuidas tähelepanu mõjutab meie kogemusi

On sul kunagi olnud mõni ebameeldiv kogemus? Kui kergelt sulle see meelde tuleb? Aga kui nüüd mõelda mõnele meeldivale kogemusele? Kumb kergemini meelde tuli?

Oled sa märganud, et mõni päev võib olla üdini tore, kuid see üks ebameeldiv hetk päevzs on see, mis meile õhtul enne magama jäämist ikka ja jälle meelde tuleb.

Rahvasuus öeldakse, et tilk tõrva rikub meepoti. Vahel võib see tõesti nii tunduda. Kuid kas meepott on ikka päriselt rikutud või meile ainult tundub nii?

Miks meie aju keskendub halvale?
Meie aju on evolutsiooni käigus õppinud pöörama erilist tähelepanu just ebameeldivatele kogemustele. See ei ole oma olemuselt otseselt halb. Pigem vastupidi, tänu sellele on meie esivanemad suutnud ellu jääda. Kui mõne põõsa juures varitses kiskja, oli kasulik seda kogemust meeles pidada ja sellest õppida. Need, kes ohtu märkasid ja sellest õppisid, elasid suurema tõenäosusega ellu ning said oma geenid edasi anda.

Tänapäeval kohtame selliseid eluohtlikke olukordi õnneks harva. Ometi töötab meie aju suuresti samade põhimõtete järgi. Erinevus on selles, et nüüd ei käivita häiresüsteemi enam ainult metsloomad või muud otsesed ohud, vaid sama süsteem võib aktiveeruda ka siis, kui saame tööl kriitilist tagasisidet, tunneme end koolis ebaõnnestununa, partner ütleb midagi valusat või kardame, et me ei meeldi teisele. Kuigi need olukorrad ei ohusta meie elu, võib aju reageerida neile üllatavalt sarnase intensiivsusega. Nii kipuvad negatiivsed kogemused meie tähelepanu haarama palju tugevamalt kui positiivsed.

Ja negatiivsetele kogemustele tähelepanu pööramine ise ei ole halb, vaid jätkuvalt kasulik koht õppimiseks ning arenemiseks. Küll aga mis juhtub siis, kui õppetund on juba käes, kuid mõtted ei lase ikka lahti?

Kui õppimisest saab rumineerimine…
Kas oled kunagi märganud, et mõni mõte tuleb ikka ja jälle tagasi, isegi siis, kui sa seda enam mõelda ei taha?

Võib-olla meenub sulle piinlik olukord mitme aasta tagant. Või kerid oma peas uuesti läbi vestlust, mis ei läinud nii, nagu oleksid soovinud. Mõtled: „Miks ma nii ütlesin?”, „Mida ma oleksin pidanud teisiti tegema?” või „Mis siis, kui midagi sellist juhtub uuesti?”

Sellist korduvat mõtlemist nimetatakse rumineerimiseks. Sõna pärineb ladinakeelsest väljendist ruminare, mis tähendab mäletsemist. Täpselt nagu lehm närib sama suutäit korduvalt läbi, võib ka meie aju võtta ühe kogemuse ning seda ikka ja jälle mõtetes töödelda.

Esmapilgul võib see tunduda kasulik. Me justkui otsime vastuseid, proovime juhtunut mõista ja loodame, et piisavalt kaua mõeldes leiame lõpuks lahenduse. Mõnikord aitabki kogemuse üle mõtlemine meil õppida ning järgmisel korral teisiti tegutseda.

Rumineerimine algab aga sageli sealt, kus õppimine lõpeb.

Selle asemel, et jõuda järelduseni ja edasi liikuda, jääb aju samade küsimuste juurde pidama. Küsimuste sõnastus võib küll muutuda, kuid uusi vastuseid enam ei lisandu. Tekib tunne, nagu püüaksime ringiratast kõndides kuhugi kohale jõuda.

Paradoksaalsel kombel püüab aju meid sellega kaitsta. Ta otsib ebameeldivast kogemusest kogu võimalikku informatsiooni, et tulevikus sarnast olukorda vältida. Justkui mõtleks ta: „Kui ma selle lõpuni läbi analüüsin, ei saa see mind enam ootamatult tabada.”

Tegelikkuses võib rumineerimine muuta ebameeldiva kogemuse meie jaoks hoopis suuremaks. Mida rohkem me ühele olukorrale mõtleme, seda olulisemana see tundub ning seda rohkem hakkame märkama kõike, mis meie muret kinnitab. Samal ajal võivad tähelepanuta jääda kogemused, mis sellesse loosse ei sobitu. Nii ei jää üks halb hetk ainult minevikku, vaid hakkab mõjutama ka seda, kuidas tõlgendame olevikku ja mida tulevikult ootame.

Sarnane ring võib tekkida ka seksuaalsuses, kus üks ebamugav või pettumust valmistav kogemus hakkab tasapisi kujundama seda, millele me järgmistes olukordades tähelepanu pöörame.

Kui tõrvatilk varjutab meepoti
Kujuta ette, et lähed suvel metsa jalutama ja keegi ütleb sulle enne:

“Ole ettevaatlik, siin piirkonnas on nähtud rästikuid.”

Kas mets muutus nüüd ohtlikumaks? Tõenäoliselt mitte. Aga sinu tähelepanu muutus.

Varem märkasid võib-olla linnulaulu, lehteda sahinat tuules või mustikaid raja ääres. Nüüd jälgid hoopis maapinda, kus iga oks võib hetkeks tunduda nagu madu.

Midagi sarnast võib juhtuda ka seksuaalsuses.

Kui eelmine seksuaalne kogemus oli ebameeldiv, võib aju hakata järgmisel korral otsima märke sellest, kas sama juhtub uuesti.

“Kas seekord saan ma orgasmi?”
“Kas sel korral on mul jälle valus?”
“Kas mu erektsioon püsib?”
“Kas ma olen piisavalt märg?”

Need küsimused on täiesti mõistetavad, kuna aju püüab meid kaitsta. Kuid samal ajal liigub tähelepanu eemale sellest, mis toimub praegu ja keskendub sellele, mida me kardame ja mida me ei tahaks kogeda.

Just siin peitubki üks rumineerimise suurimaid mõjusid. Mida rohkem keskendume sellele, kas midagi läheb valesti, seda vähem jääb tähelepanu puudutustele, lähedusele ja meeldivatele aistingutele. Mitte sellepärast, et neid poleks, vaid seetõttu, et meie tähelepanu on hõivatud millegi muuga.

Seksuaalsust kirjeldatakse sageli piduri ja gaasipedaali mudeli kaudu. Erutus ei sõltu ainult sellest, kui palju on “gaasi”, vaid ka sellest, kui tugevalt on peal pidurid. Kui aju tajub ohtu, isegi kui see oht on vaid mälestus eelmisest kogemusest, võivad pidurid täie jõuga peale tulla. Nii võib rumineerimine muuta lõõgastumise ja naudingu kogemise palju keerulisemaks.

Kui tõrvatilk hakkab rääkima kogu meepoti eest
Üks ebameeldiv seksuaalne kogemus ei muuda iseenesest seda, kes me oleme. Kuid kui see kogemus jääb meie mõtetesse pikaks ajaks keerlema, võib ta hakata kujundama seda, kuidas me iseennast näeme.

Näiteks võib kõik alata täiesti tavalisest õhtust.

“Täna ei olnud mul eriti seksiisu.”

See on lihtsalt üks kogemus. Võib-olla olid väsinud, stressis või vajas keha sel õhtul midagi muud kui seksi. Aga rumineerimine võib hakata sellele kogemusele andma hoopis teistsugust tähendust.

“Miks mul jälle isu ei olnud?”
“Äkki ma ei olegi seksuaalne inimene?”

Pane tähele, kui suur hüpe siin toimub. Ühest õhtust on saanud hinnang iseendale. Sama võib juhtuda ka teiste kogemustega.

“Seekord ei tulnud orgasmi.” võib muutuda mõtteks: “Minu kehaga on midagi valesti.”
“Mul tekkis erektsiooniprobleem.” võib muutuda uskumuseks: “Ma ei ole seksiks loodud.”

Inimestena püüame oma kogemustele tähendust anda. See aitab meil maailmast aru saada. Probleem tekib siis, kui hakkame üksikuid kogemusi pidama tõendiks selle kohta, kes me oleme. Tegelikult on seksuaalsus palju muutlikum. Seda mõjutavad meie suhted, stress, tervis, turvatunne ja lugematud teised tegurid. Üks kogemus räägib meie seksuaalsusest väga vähe.

Võib-olla ongi üks olulisemaid oskusi õppida eristama kahte asja:

Mis juhtus?
vs
Millise loo ma selle põhjal enda kohta jutustan?

Need ei ole üks ja sama. Järgmine kord, kui tabad end mõtlemas “Selline ma lihtsalt olengi,” küsi endalt hoopis:

Kas see on fakt… või on see lugu, mille minu aju on ühest kogemusest loonud?

Kuidas meepotti uuesti märgata?
Kui oled seda artiklit lugedes mõelnud: “See kõlab täpselt nagu mina,” siis kõigepealt tasub meeles pidada üht olulist asja – rumineerimine ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti.

See tähendab lihtsalt, et sinu aju püüab sind kaitsta. Ta tahab, et sa ei peaks uuesti kogema valu, pettumust või ebamugavust. Probleem on selles, et vahel jääb ta halba otsima ka siis, kui halb on juba möödas.

Seetõttu ei seisne lahendus selles, et proovida ebameeldivaid mõtteid jõuga ära ajada. Kui oled kunagi endale öelnud: “Ära mõtle sellele!”, oled ilmselt märganud, et mõte kipub hoopis visamalt tagasi tulema.

Palju kasulikum võib olla märgata, kuhu sinu tähelepanu parasjagu liigub.

Kas see on kinni eelmises kogemuses?
Kas see muretseb juba järgmise pärast?
Või on see hoopis siin ja praegu?

Sest seksuaalsus toimub alati olevikus. Me ei saa kogeda eilset ega homset. Me saame kogeda ainult seda puudutust, hingetõmmet ja lähedust, mis toimub praegu.

Just seepärast on kohalolu üks olulisemaid oskusi, mida seksuaalsuses harjutada. Mitte selleks, et ebameeldivad mõtted kaoksid, vaid selleks, et need ei juhiks enam kogu kogemust.

Väike harjutus tähelepanu treenimiseks
Järgmine kord, kui võtad kätte oma lemmikjoogi, olgu selleks kohv, tee või klaas külma vett, proovi teha midagi veidi ebatavalist.

Anna endale üheks lonksuks umbes viis minutit.

Kõigepealt märka, kuidas su käsi liigub aeglaselt tassi poole. Millised lihased töötavad? Milline tundub tassi pind sõrmede all? Kas see on soe või jahe? Raske või kerge?

Seejärel tõsta tass aeglaselt suu juurde. Võib-olla märkad joogi lõhna juba enne esimest lonksu. Võib-olla märkad, kuidas hingamine korraks aeglustub.

Siis võta üks väike lonks.

Ära neela seda kohe alla.

Lase joogil hetkeks suus olla. Milline on selle temperatuur? Tekstuur? Kas maitsed muutuvad, kui jook liigub keele eri osadesse? Kas märkad midagi, mida sa tavaliselt kiirustades ei märka?

Alles siis neela.

Ja küsi endalt:

“Mida ma just kogesin?”

See võib tunduda lihtne harjutus. Aga tegelikult treenid sa midagi palju enamat kui lihtsalt aeglast joomist.

Sa treenid oma tähelepanu.

Sa harjutad oskust märgata seda, mis toimub praegu, selle asemel et lasta mõtetel viia sind eilsetesse kogemustesse või homsetesse hirmudesse.

Sama oskus võib sageli üle kanduda ka seksuaalsusesse.